SOHO pilt päikesest
Avaleht -> Osoonikihist
UV-indeks praegu
UV-indeks on praegu 1
Lisameterjalid
Ultraviolettkiirgusest
Mis on UV-indeks?
Osoonikihist
UV-info XML keeles

Osoonikihist

Osooni leidub atmosfääris kõigil kõrgustel, alates maapinnast kuni umbes 95 kilomeetrini. Ligemale 90 % sellest paikneb stratosfääris, kus tema suhteline sisaldus õhu ruumalaühikus on palju suurem kui madalamal ja kõrgemal. Osoonikihist räägitakse seetõttu, et enamus osoonist mahub suhteliselt kitsasse kõrguste vahemikku. Meie laiuskraadil on osooni kõige rohkem 20-22 km kõrgusel. Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes 10 % kogu atmosfääris leiduvast osoonist. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses oli osooni troposfääris kaks-kolm korda praegusest vähem. Juurdekasvu süüdlaseks on kõige enam autod. Tõhusa panuse annab ka muu soojusenergeetika.

Atmosfääriosooni koguhulga ehk sisuliselt osoonikihi paksuse all mõistetakse kujuteldava ainult osoonist koosneva kihi paksust, kui kõik atmosfääris leiduvad osooni molekulid õnnestuks tuua merepinna tasandile nn. normaaltingimustele. Keskmiselt üle maakera oleks selline kujuteldav osoonikiht umbes 3 mm paks. Väljendatakse seda aga kas sentimeetrites või millisentimeetrites ehk Dobsoni ühikutes (DU). 1 mm vastab 100 DU. Maailmas üldse on osoonikihi paksuse maksimaalse väärtusena registreeritud 675 DU ja minimaalsena Antarktika kevadises osooniaugus isegi alla 100 DU. Eesti kohal on seni registreeritud tippmargid vastavalt 546 DU (21. veebruaril 2002) ja 190 DU (28. jaanuaril 1992 ja 1. novembril 2004). Kõik alates 1978. aastast registreeritud kõrged väärtused (üle 500 DU) on esinenud vahemikus 15. veebruarist 15. aprillini. Kõige madalamad väärtused on esinenud kas oktoobri viimastel päevadel ja novembri alguses või jaanuari lõpus - veebruari alguses.

Osoonikihi paksusel parasvöötme kohal on tüüpiline aastane käik. Kõige paksem on ta märtsis-aprilli alguses ja seejärel langeb tasapisi kuni kõige õhema seisuni oktoobris-novembris. Osoon tekib massiliselt troopilise stratosfääri ülakihtides, kust meridionaalne õhuringlus kannab seda pooluse suunas järjest madalamatesse kihtidesse.

Õhuringluse ja ühtlasi osooni liikumise intensiivsus on aastast-aastasse erinevad. Seetõttu ei ole ka osoonikihi paksus kõigil aastatel ühesugune. Suured on ka päevast-päeva kõikumised, mis ilmnevad kõige enam kevadkuudel ja on viimase 15 aasta jooksul süvenenud. Lähema 20 aasta jooksul võivad nad veelgi süveneda. Üks põhjus on jätkuvalt ülemäärane kloori ja broomi sisaldus stratosfääris, mis tekitab talve teisel poolel ja varakevadel arktilise osooniaugu. Mingi osa keemiliselt töödeldud osoonivaesest õhust kandub hiljem parasvöötme kohale. Teine põhjus tuleneb kasvuhoonegaaside kasvavast sisaldusest, mis omakorda tingib stratosfääri jätkuva jahtumise ja korraldab ringi sealse õhuringluse ja osooni geograafilise jaotuse. Stratosfäär on viimase 30 aastaga jahtunud ligi 2oC ja järgmise paarikümne aastaga võib jahtuda veel samapalju.

Osooniauk

Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1980-ndate algusest. Esialgu polnud see kuigi suur, kuid süvenes alates 1982. a. iga aastaga. 1985. aastal ilmus esimene publikatsioon Antarktika talvise osooniaugu kohta ja 1987. aastaks õnnestus nähtus teaduslikult ära seletada.

Antarktika osooniauku iseloomustatkse tema "sügavusega" ja pindalaga. "Sügavust" iseloomustavad osoonikihi paksuse minimaalsed registreeritud väärtused, mis Antarktikas on septembri lõpul- oktoobris vahel alla 100 DU. Pindala sisse arvatakse ala, mille kohal osooni koguhulk on kokkuleppelisest kriitilisest piirist väiksem. Antarktika jaoks võetakse selleks piiriks 220 DU ja Arktika puhul 300 DU. Oktoobris-novembris on Antarktika osooniaugu pindala alates 1987. a. olnud üle 10 miljoni km2, kõige ulatuslikum (16 milj. km2) 1998. ja 1999. aastatel. Erandlikult väikese ulatusega on ta olnud 1988 a. (1.5 milj. km2) ja 2002. a. (3.5 milj. km2).

Arktikas kujuneb tavaliselt kevadtalvel üsna väike osooniauk, pindalaga alla 1 milj. km2 Üksikutel stratosfääri külmadel talvedel on tema pindala veebruaris-märtsis küündinud 5-6 milj. km2-ni ja eriti külmal 1995/96 talvel saavutanud Antarktika osooniaugu omaga võrreldava pindala 11.8 milj. km2.

Koostanud:
Uno Veismann (uno[ät]aai.ee), Kalju Eerme (kalju[ät]aai.ee), Ilmar Ansko, Silver Lätt (slatt[ät]ut.ee)
Lisainfot vaata:
Veebihaldur